Enda kaotamine, enda otsimine ja enda taasleidmine

 Umbes 2,5 aastat tagasi kirjutasin blogisse esimese postituse... "Meid on ligi 13 aastat (siis said meist majaomanikud) saatnud mõte, et meie mets ja maa ning meie kodu võiksid olla need, mis oleksid ühtlasi meie koduks, meie hobiks ja meie töökohaks. Oleme sellel mõtteteel vaikselt kuhugi jõudmas ja just nüüd tundus õige aeg, et hakata seda teekonda vaikselt ka blogisse jäädvustama 😉"

Kuidagi aga juhtus nii, et vahepeal kaotasin ennast ära, loobusin enda unistusest ja astusin valitud rajalt kõrvale.

Sügisel sain aru, et olen eksinud. Mõistsin, et see, mida ma teen ei ole päriselt see, mida teha tahan, kuigi mu töö mulle meeldis ei jätnud see mulle endale piisavalt aega. Ma ei teinud enam käsitööd, ei küpsetanud ning toimetused aiaski jäid unarusse... Töö polnud ainus, mis mind muutuma oli pannud, kuid töö takistas sellest nõiaringist välja astumast. Ma ei tundnud iseennast enam ära.

Ootamatult sattusin Uue Alguse väljakutsele, mille toel jõudsin lõpuks tagasi siia samma, 2,5 aasta tagusesse seisu, kus tunnen, et mu kodust võiks saada mu kodu, mu hobi, mu töö. Ma ei tea, kas ja kuhu ma välja jõuan ja kui palju aega see võtab, kuid olen otsustanud, et edaspidi teen rohkem neid asju, mida tahan, mis on mulle päriselt olulised, mis panevad mu silma särama.

Aeg näitab, kui palju ma sellest rännakust kogu ülejäänud maailmaga jagada tahan ja kas ma jõuan sinna, kuhu mu ettekujutuses teel olen, aga hinges on rahu ja ma tunnen taas iseennast ära :)