Kaevamisvaba aia rajamine, osa 2.
Sel korral võtan ette ja proovin kirja panna, kuidas rajan enda aias uusi peenraid. Kuid enne veel veidi meenutusi, kuidas üldse olen jõudnud praeguse toimimisviisini...
Aastaid tagasi otsisin internetist infot, kuidas kasvatada toitu kastipeenardes ja ruutmeetriaianduses. Ühel hetkel jõudsin märksõnani no dig gardening. Sattusin vaatama Charles Dowdingu videoid ja olen nüüdseks neist läbi vaadanud vist enamuse 😀 Tema teguviis tundus loogiline ja hakkasin edasi uurima. Sujuvalt jõudsin Ruth Stouti meetodini ja permakultuurini.
Igal uuritud meetodil olid minu jaoks omad plussid, kuid ka mõned miinused... Nende kõigi läbivaks teemaks oli mitte kaevamine, selle asemel lisatakse maapinnale multši või komposti. Dowding lisab komposti, Ruth Stouti meetodi puhul multšitakse heinaga. Mul ei olnud alguses ei piisavalt komposti ega ka heina, kuid mu soov oli enda aias majandada võimalikult sõltumatult teistest, seega komposti ega heina mujalt siia tuua ei tahtnud. Permakultuur on terve suur süsteem, kasutan selle elemente ja loodetavasti liigun sellele üha lähemale, kuid hetkel on sinna veel pikk tee.
Mitmetes vaadatud videodes ja internetist loetud soovitustes on peenart alustatud kile või papi/paberi abil. Kaevamata maapinnale asetatakse olemasoleva umbrohu/heina kasvu takistamiseks kile või kaetakse papi/paberiga. Kile peab pinnasel olema piisavalt kaua, et olemasolev hein kõduneks, seejärel kile eemaldatakse ning peenar rajatakse maapinnale. Papi/paberi kasutamisel saab peenra kohe sinna peale teha, aja jooksul paber/papp kõduneb. Ehk lõppkokkuvõttes on tulemus tegelikult sama 😉
Võtsin kätte ja hakkasin otsast katsetama... Eesmärk oli ja on, et enda aias kasutan võimalikult vähe materjali, mis ei tule minu aiast. Järelikult peenarde loomisel tahtsin jõuda selleni, et ei oleks vaja ka paberi ega kile abi.
Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis esimesed peenrad rajasin siiski paberile (paber alla, veidi mulda ja komposti ning multši peale). Enam mitte 😀
Nüüdseks olen jõudnud minu jaoks toimiva süsteemini ja loodetavasti jõuan peagi ka sinnamaale, et peenraid on piisavalt, et suurem osa enda pere taimsest toidust kasvaks minu enda aias.
Kaevamisvaba aed, eriti kui seda tahta teha enda aia ringmajanduse abil (enda multš ja enda kompost), nõuab aega ja minu hinnangul väga suurelt korraga ette võtta ei saa. Küll aga saab igal aastal enda aia pinda väga lihtsa vaevaga suurendada, sest olemasolev ei nõua ülemäära palju tööd. Tihti öeldakse, et kaevamisvabas aias kasvatatakse mulda. Tegelikult mõeldakse selle all seda, et kõduneva materjaliga ja kompostiga rikastatakse olemasolevat pinnast. Mitte kaevamine ja kõdunev kraam meelitab peenardesse elama vihmausse ja erinevaid mullastikule omaseid mikroorganisme ning muid mullale omaseid elusorganisme.
Kuidas mina siis toimetan...
Mul on esimese ja teise aasta peenrad ning vanemad (vähemalt 3. hooaega kasutusel) peenrad. Esimese aasta peenrad sobivad kõige paremini kartuli kasvatamiseks, teise aasta peenrasse sobivad üldiselt kõik taimed, mis kasvavad maa peale (st mulda on vaja juurestiku tarvis) ja vanemas peenras võib kasvatada juba ükskõik mida (see võib veidi sõltuda konkreetsest aiast, pinnasest ja multšist).
Esimese aasta peenra rajamisega alustan eelmisel suvel või sügisel või alles kevadel. Tegelikult on nii, et mida varem seda parem 😀 Kui parasjagu on kasvav hein kõrge, siis tuleks see ära niita. Peenra rajamiseks tuleb valitud ala katta mingi multšiga. Mina kasutan niidetud muru ja heina ning riisutud puulehti. Muru ja hein võib olla värske või kuivanud. Multši peab olema omajagu, see peab korralikult ühtlase kihina katma maapinna, nii takistab see umbrohu kasvamist. Kui peenra rajamisega alustada juba suvel, siis peaks multšimist kordama kindlasti ka sügisel või kevadel. Osad ütlevad, et rohkem multšikihte on parem ja multši pole kunagi liiga palju 😄 Kuna mul on praeguseks juba mitu peenart olemas, siis esimese aasta peenraid loon juurde ainult kartuli tarbeks. Ja see on imelihtne 😉
Alustuseks katan soovitud maa-ala puude alt riisutud lehtedega, mul on aias mõned suured pärnad, mille lehtedel olen paar aastat rahus puude all lasknud olla ja nüüd sobivad need uue peenra loomiseks suurepäraselt 😀 Olen kasutanud ka heinamaalt kevadel riisutud heina. Seda saab teha niipea, kui lehti ja heina saab juba kokku riisuda ning parem on, kui ka maapind on juba sulanud. Kui ilmad on niipalju soojad, et kartuli mahapanekuks on sobiv aeg, siis teen multšikihi sisse maapinnani augud, sinna asetan kartuli ja katan selle kompostiga. Alguses õhukesest kihist piisab. Kui kartul juba kasvab, siis tuleb mõned korrad kartulit "mullata" ehk tegelikult katta kas komposti või multšiga (näiteks heinaga).
Kartulimugulad peavad kasvades jääma korralikult päikesevalguse eest peitu 😀 Vähemalt ühe korra kasvuperioodi jooksul, siis kui umbrohi kipub kartulist suuremaks kasvama, kakun (rohimiseks ei taha seda tegevust kuidagi nimetada) kasvava umbrohu ära (ega ma tegelikult ei tea, kas see tegevus üldse vajalik on, pole proovinud 😀) ja laotan selle kartulitaimede vahele kõdunema (multšiks). Pärast saagi koristamist katan peenra taas multšikihiga.
Mõnel järgmisel korral teen juttu kaevamisvaba aia hooldamisest ja sellest, milliseid taimi ning kuidas on mul siiani õnnestunud enda aias edukalt kasvatada ja milliseid veel mitte nii edukalt 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar