Kaevamisvaba aia rajamine, 1. osa

Sügisel kirjutasin kompostimisest, suuresti seetõttu, et minu kogemuse põhjal on kaevamisvaba aia juures kompost üks olulisemaid asju üldse 😀

Meilgi sulas lõpuks lumi ja nüüd saab õues teha esimesi kevadisi ettevalmistusi uueks aiandushooajaks. Kaevamisvabas aias ei ole vaja haarata labida järele, appi tulevad reha ja käru :) 

Üle-eelmisel sügisel rajatud peenar, milles möödunud aastal kasvas sibul ja kurk, kaetud sel kevadel puulehtedega. 

Alustan üldse sellest, mis asi see kaevamisvaba aed on ja milliseid katsetusi mina selles osas teinud olen ja kuhu jõudnud.

Kaevamisvaba aianduse olemus seisneb selles, et taimede kasvatamiseks ei kaevata mulda. Sama põhimõtet kasutatakse ka permakultuuris, kuid minu jaoks on permakultuur terve suur süsteem ja oma aianduskatsetusi ma veel nii peenelt nimetada ei söanda, kuigi minagi kasutan omajagu permakultuuri põhimõtteid. (Mõne meetodi puhul esmaseks peenrarajamiseks siiski veidi kaevetööd tehakse, kuid mina seda ei tee.)

Kui pinnast ei kaeva, siis kuidas ikkagi saab...?! Tahaks öelda, et väga lihtsalt saab, kuid ega alguses nii lihtne polegi 😉

Mina jõudsin kaevamisvaba aianduse ideeni mitmete katsetuste järel... Alguses proovisin harjumuspäraselt, kaevad ja korjad umbrohujuured piinliku täpsusega välja ja riisud jne jne AGA meie maapind ei soosinud sellist teguviisi, kord uppus vette, kord kuivas kivikõvaks... Seejärel võtsin ette kastipeenrad ja peenrad vanade rehvide sees, katsin maapinna alt papiga, täitsin kastid mullaga ja asusin kasvatama... AGA rehvid ei tundunud kuidagi hea lahendus, kastide valmistamiseks on vaja materjali, ajalehti ja pappi maha laotada ei tundunud ka kuidagi keskkonnasäästlik ja mis peamine - meil ei olnud piisavalt MULDA, mida sinna kastidesse panna. Ja seda osta ka ei tahtnud... 

Üle-eelmisel sügisel rajatud peenrad, eelmisel suvel kasvas kartul, pärast saagikoristust kaetud multšiga (höövellaast, niidetud muru, riisutud puulehed jms).

Mul oli tahtmine luua aed, mis oleks igati keskkonnasõbralik ja jätkusuutlik, samas lihtne hooldada ja odav rajada. Tahtsin, et saaksin toimetada nii, et kasvatamiseks vajalik väetis (loe kompost) ja muld (loe kompost) tuleks minu enda aiast ja majapidamisest. Peenarde rajamine ja saagikoristamine peaks olema võimalik traktorite jms abita. Ja nüüd lõpuks tundub, et leidsin sobiva lahenduse 😊

Minu aia juures on ainus raske asi varuda piisavalt kannatlikkust 😄 Komposti valmistamine võtab aega ja peenarde loomine samuti. On taimi, mida saab lihtsasti kasvatada juba esimese aasta peenras (nt kartul, sibul), kuid on ka neid, mille peenra valmimine võtab aastaid (nt porgandit ei ole mul esimese ja teise aasta peenras edukalt õnnestunud kasvatada). Samuti kulub aega, et hakkaks toimima looduslik tasakaal kahjurite osas (loodan, et ikka hakkab 😉).

Idee on imelihtne... Laota aga kõdunevat kraami või komposti peenrale, lase loodusel toimetada, et see laguneks toitvaks pinnaseks, istuta ja külva, kata taimi ümbritsev pinnas multšiga ja korja saaki... Vahel harva on vaja natuke rohida ka (kui miskipärast soovitud taim umbrohu kõrval kuidagi kasvada ei taha) 😃

Enda esimesed päris kaevamisvabad peenrad rajasin siiski vanade aknaraamide sisse, sest tegu oli maasikapeenardega ja need on teadupärast mitmeaastased taimed. Puhtalt hooldamise mugavuse mõttes tahtsin need peenrad kuidagi piirata. Katsin maapinna ajalehtedega (vähemalt 4 paberikihti), sinna peale kallasin veidi mulla ja komposti segu, pealmise kihi katsin kevadel pärnapuude alt riisutud lehtedega. Taimede istutamisel lisasin istutusauku veel peotäie mulda, et juured ikka kindlasti piisavalt mulla sees oleks ja taim toitu saaks. Edaspidi lisasin suvise ja kevadise hoolduslõikuse ajal mulla peale veidi komposti (mul palju lihtsalt polnud), suurema umbrohu eemaldan enne õitsema hakkamist ja suvise hoolduslõikuse ajal (ega seda umbrohtu palju pole, kuid natuke naati, mõni ohakas jms ikka, mis tahab liiga suureks kasvada). Maasikate vahel kasvavad väga edukalt küüslaugud! Eelmisel suvel oli esimene korralik saagiaasta... Marjad olid ilusad, suured ja magusad (sordiks Polka), kahjurid  ja haigused neid ei kiusanud, kuid lindude eest pidin neid siiski kaitsma 😋

Kirjeldatud peenrarajamise viis on üks võimalikest ja sobib eriti hästi siis, kui peenraga on juba kiire (näiteks kevadel sama aasta taimekasvatuseks). Sarnaselt (paber alla, veidi mulda koos kompostiga peale ja midagi multšiks kõige peale) kasvatasin alguses ka kartulit, kuid enam mitte. Kui nii kiire ei ole, siis saab ka nii, et paberit ega pappi maha ei pane... Sellest, kuidas mina nüüd ja arvatavasti ka edaspidi peenraid teen ja hooldan ning mida on mul õnnestunud edukalt kasvatada, kirjutan järgmine kord (loodetavasti juba õigepea).

Kui mina enda katsetustega alustasin, siis oli eestikeelse infomaterjali leidmine peaaegu võimatu, kuid nüüdseks on olukord juba muutunud... Kasuta näiteks Google-s otsingusõna "permakultuur" ja leiad nii mõndagi asjalikku!