Meie aed

Meie aia lugu...

Meist said majaomanikud umbes 13 aastat tagasi ja siis algas ka meie aia lugu. Alguses proovisime endale suveks toitu kasvatada nö tavalisel meetodil, maad kaevates ja rohides. Juba esimesel aastal hakkas selguma tõsiasi, et nii siin ei saa.

Meie maapind on savine, mulda pole labidasügavustki. Kui vihma kallab, siis maa vettib läbi ja on lihtsalt üks mittehingav plöga ning kuivaga muutub kõvaks kui kivi.

Selline nägi tavaliselt välja meie kasvuhoone pärast korraliku vihmasadu.

Aastaid katsetamist ja uurimist ning internetiotsinguid on nüüdseks viinud meid kaevamisvaba aia rajamiseni... 

Sellel lehel proovin anda ülevaate meie katsetustest ja sellest, kuhu me enda katsetustega jõudnud oleme ja edaspidi jõuame 😉

Kaevamisvaba aed (juuni 2019)

Mullast...

Kui tahta midagi kasvatada, siis üldiselt on vaja selleks mulda. Vahet pole, kas peenras, potis või kastis, mullata on keeruline 😀. 

Esimestel aastatel proovisime hakkama saada enda pinnasega, mõnes kohas oli täitsa enam-vähem mulda ka, mida siis vastavalt vajadusele peenardesse või pottidesse ümber tõstsime. Sellest aga jäi väheks ja mulda oli hädasti juurde vaja. 

Mõttes oli tellida sõelutud mulda, kuid mõtteks see jäigi. Peamiseks põhjuseks teiste kogemused mullaga kaasa saadud ebasoovitud elanike osas (erinevad umbrohud ja teod ning nälkjad) ning kõhklus, et ka tellitav muld ei pruugi olla piisavalt hea.

Nii tassisime mitmeid kotitäisi mullanimelist toodet koju ehituspoodidest... Mullanimelist, sest lähemal vaatlusel selgus, et tegu on üldiselt siiski turbaga. Kahjuks on turbal see halb omadus, et see kõduneb suhteliselt kiiresti ära ja mulda sellest eriti palju järgi ei jää ja nii saab uuel hooajal uute kotitäite järgi minna. 

Peagi oli selge, et nii majandamine ei ole jätkusuutlik ja asusin uurima erinevaid aiapidamise viise... Peagi jõudsin vermikomposti, permakultuuri, kaevamisvaba aia, Back to Eden ja Ruth Stout-i meetodini. Olgu juba ette öeldud, et nüüdseks on meie aias paras segu neist kõigist 😀