Komposteerimine vol2

jätk...

Euroalustest kompostikast, alumised lauad eemaldatud (juuni 2020)

Lubasin kirjutada, kuhu vihmaussid õue elama läksid ja kuidas neil seal läinud on 😀 Hoidistamishooaeg ja aiatööd on täies hoos ning kirjutamiseks on raske sobivat hetke leida, kuid aeg-ajalt tuleb aega lihtsalt võtta ja praegu just tundus sobilik hetk.

Nii nagu paljud teisedki, uurisin ka mina erinevaid kompostreid, mis parasjagu müügis olid. Nii mõnegi puhul juba peaaegu ostsin ka, kuid viimasel hetkel mõtlesin ikkagi ümber. Müügisolevate kompostrite suurim miinus on see, et need on plastikust ja alati, kui juba olin peaaegu mõne välja valinud, hakkas see tõsiasi mind häirima. Ostmata need plastkompostrid jäidki.

Vihmausside esimeseks õuekoduks sai hoopis aianurgas nukralt seisnud plekist tünn, milles polnud juba aastaid midagi hoitud ja mille puhul puudus mul igasugune teadmine, mis seal kunagi oli 😃 Lõikasime tünnilt põhja ära, tekitasime alumisse osasse luugi, leidsime kuurist sobiva kaane ja asusime kompostima. Selleks ajaks olin läbi vaadanud mitmeid videosid ja lugenud teiste kogemusi ning lähtusin tünni täitmisel nendest. Alustuseks sai tünni põhja pandud veidi tavalist mulda ja liiva, sinna peale juba kõdunevat komposti, mille hulka kallasin ka lillepotis elavad vihmaussid, koos nende koduks olnud kompostiga. Lasin vihmaussidel mõned päevad rahus kohaneda ja asusin tünni täitma kõige kõdunevaga, mis aias ja köögis üle jäi. Alguses proovisin jälgida soovitusi, et läbisegi saaks nö rohelist kraami (kõikvõimalikud rohtsed taimed ja aiasaaduste jäägid jms), nö pruuni kraami (paber, papp, puuoksad jms), lisaks veidi ka purustatud munakoori ja aeg-ajalt ka natuke liiva ja tavalist mulda. Tünn täitus oodatust kiiremini, kuid vaikselt tekkis ka mulda, aeg-ajalt piilusin, kuidas ussikesed paljunevad... ja paljunesid nad hästi ning mida rohkem neid sai, seda kiiremini tünnis ruumi juurde tekkis, mida siis koheselt uue materjaliga täitsin. Kõik toimis hästi, kuniks saabus sügis...

Sügisel kuhjasin tünni õunu ja mahlateost üle jäänud arooniaid jms ning see oli viga. Ilmad läksid jahedamaks ning ussikeste elutempo aeglustus, lisaks olin neile süüa andnud liiga palju ühte tüüpi kraami. Jälgisin soovitust, korjasin tünnist paarsada suuremat vihmaussi taas lillepotti ja tõin nad kraanikausi alla kappi talvituma. Külmade saabudes tünni sisu jäätus ja komposteerumise protsess peatus, tünni jäänud ussikesed kahjuks hukkusid.

Saabus uus kevad, ilmade soojenedes viisin kraanikausi all lillepotis elanud ja taas kord tublisti paljunenud vihmaussid tünni tagasi, kallasin nad lihtsalt olemasoleva kraami peale ja hakkasin uut kraami muudkui juurde lisama... See oli minu järgmine suur viga!

Kompostiusside puhul on oluline teada, et nad liiguvad toiduotsinguil alt üles, valmis kompostis neid ei ole (mõni üksik võib siiski eksida). Samuti ei ela nad päris värsketes jäätmetes, neile sobib toiduks see, mis on juba nö lagunema hakanud. Seega kompostris elavad nad pigem keskosas. Kevadel ma sellega ei arvestanud, nimelt olin sügisel ja talvel kompostri ääreni jäätmeid täis pannud ja nüüd kallasin ussikesed sinna peale ning hakkasin kohe lisama ka uut toitu. Süüa oli üleliia ja neil ei olnud mitte mingit vajadust toiduotsinguil hakata alumistesse kihtidesse liikuma, nii tekkis mu tünni vahepealne komposteerumata kiht, mis jäi valmis kompostikihi alla, tulemuseks oli see, et valminud komposti ei olnud võimalik tünni allosas oleva luugi kaudu kätte saada. Ja mul ei jäänud muud üle, kui ette võtta suhteliselt ebameeldiv tünnisisu ümbertõstmise-läbisegamise protseduur. Järgmistel aastatel olin targem ja proovisin vihmaussid kevadel alumistesse kihtidesse elama kallata (st tegin neile mõne abivahendiga sügavama augu, mitte ei kallanud kohe pealmisele kihile). Seejuures avastasin, et mõned ussikesed suutsid siiski ka tünnis talve üle elada, mulle tundus, et nad suundusid külmade saabudes tünni põhja all olevasse maapinda ning ka kookonid pidasid külmadele osaliselt vastu. 

Kinnitust leidsid mõned kompostimise põhitõed:

• tsitruselised, sibul ja küüslauk ei ole usside lemmikud, nende kompostimiseks kulub lihtsalt kauem aega, eriti kui neid lisada korraga ühte kohta liiga palju
• tuhka ei tohi korraga panna palju ja seegi tuleb ühtlaselt laiali puistada
• munakoored tasub enne purustada
• parima tulemuse saab, kui lisada läbisegi erinevaid asju, lisaks köögijäätmetele tasuks aeg-ajalt lisada peenikesi oksi või veidi saepuru või paberit (nt munakarbid)
• aeg-ajalt võiks lisada ka natuke liiva või tavalist aiamulda (peaks aitama ussikestel toitu paremini nö seedida), lisaks on saadav kompost siis juba mullaga segatud ja seda on mugavam kasutada

Eelmisel kevadel olin kindlal arusaamisel, et viimane aeg on teha suurem kompostikast, mul lihtsalt oli rohkem mulda vaja ja kompostitavat kraami leidus piisavalt. Parasjagu olime koju toonud euroaluseid ja neist neli saigi kompostri seinadeks kokku kruvitud.

Kasti täitsin järjest kõigega, mis kätte jäi 😂 Marjapõõsaste oksad, peenardest rohitud hein (koos juurtega), äraõitsenud lilled, niidetud hein, riisutud lehed, mahlateost ülejäänud marjajäänused, õunad, köögijäätmed jne. Sügisel kallasin sinna ka potipõllunduses kasutatud mulla (mulle tundub, et nii on lihtsam nö kurnatud mulda uuesti väetada). Aeg-ajalt lisasin sinna ka mõne peotäie vihmausse, kes suve jooksul seal ka tublisti paljunesid. Tänavune talv oli pigem soe ja tundub, et kasti keskosas oli piisavalt sooja, et suur osa ussidest suutis seal ka talve üle elada. Kas nad seda ka külmema talvega suudavad, seda näitab vaid aeg.

Kevadel saagisin kasti alumised lauad ära ja leidsin kasti põhjast oodatud valmis komposti... AGA sain ka järgmise õppetunni 😀 Kui kaua ei kannata oodata (rohkem kui aasta), siis ära terveid oksi kasti pane, tasub need väiksemaks teha (nt oksapurustajaga hakkida või kääridega lõikuda või kuivanud oksi saab ka murda). Oksad ei olnud selle ajaga kõdunenud ja need segavad komposti kättesaamist.

Valmis kompost kukub alla, pildil on näha, kuidas kõdunemata oksad segavad komposti kättesaamist (juuni 2020)

Mõned tähelepanekud ja soovitused sarnases kastis vermikomposti valmistamiseks:

•  kõige parem on, kui valmis komposti on võimalik eemaldada kõigist külgedest, nii on komposti valmimine ühtlasemalt jaotunud
• täida kasti ühtlaselt, ära kuhja hunnikut ainult keskele või ühte äärde
• lisa kasti erinevat liiki jäätmeid, aeg-ajalt võib õhukese kihina lisada ka tuhka (seda ei tohiks kallata hunnikusse)

Vermikomposti ja suuremat tüüpi kompostri eelised (minu kogemusel):

•  komposti ei ole vaja segada (eeldusel, et kastis on piisavalt usse, kasti täidetakse ja tühjendatakse pigem ühtlaselt ja erinevat liiki jäätmeid lisatakse segamini)
• kompost valmib kiiresti ja plusskraadidega tekib seda juurde pidevalt

Vihmaussid toimetamas valmivas kompostis, tegu on nö keskmise kihiga, kus jagub veel toitu, kuid juba on ka näha valminud komposti (aprill 2020)

Mina täidan enda kasti peaaegu kõige kõdunevaga (va liha ja lihatooted, ei soovitata ka koera ja kassi väljaheiteid), mõni asi kõduneb küll kauem, kuid kõduneb siiski 😀 Umbes nädalas korra lisan suurema koguse heina (mõni kord veidi päikese käes närtsinud, mõni kord otse peenrast rohitud), ikka nii, et kast on kuhjaga täis, ülejäänud nädala jooksul kõike seda, mis vaja: köögijäätmed, väiksemad peotäied umbrohtu, närtsinud lilled, mahakukkunud oksad ja lemmikloomana peetava kääbusküüliku saepuruga segatud väljaheited. Iga päevaga kahaneb kasti sisu märgatavalt, vastavalt vajadusele ja ka kogunenud hulgale, eemaldan alt valmis komposti. Kui valmis komposti sees on mõni asi jäänud kõdunemata või sinna on sattunud mõni vihmauss, siis need viskan kasti tagasi. Ja nii see ring muudkui käib...

Aastaid katsetamist on viinud mind lõpuks sellise lahenduseni, mis minu jaoks toimib. Mulla saamise eesmärgil täidan pidevalt enda vermikompostikasti ja vastavalt võimalusele ning vajadusele võtan alt muudkui valmis komposti välja. Lisaks rajan kaevamisvaba aeda ja selle tarvis toimub (eelkõige heina) komposteerumine otse peenras, kuid sellest kirjutan juba mõnel järgmisel korral 😉