Kompost(eerimine)

Vermikompost... (algus)

Kogu see blogindus on minu jaoks uus ja jagada tahaks nii palju, raske on otsustada, millest alustada😄

Kui tahta midagi kasvatada, siis alustuseks on vaja kohta, kus kasvatada ja seejärel on vaja üldjuhul mulda, milles kasvatada. Meil siin on mullaga kehvad lood ja olemasolevat pinnast on taimekasvatuseks (va puud, põõsad ja hein) äärmiselt tülikas kasutada. Nii tuligi leida meil võimalus, kuidas toota ise piisavas koguses sobivat mulda/komposti.

Abilised meie (vermi)kompostikastis, aprill 2020.

Praegu oleks just sobilik aeg tööle panna uus (vermi)kompostikast, et uuel külvihooajal oleks väärt kraami võtta 😀 Sellest ajendatuna ka tänane postitus.

Alustan algusest... Aastal 2007 sai kompostimisega alustatud lihtsa kompostihunnikuga, ikka nii, et kõik kõdunev kraam ämbrisse ja seejärel õue hunnikusse. Aga selle hunnikuga oli igavene häda, esiteks ei kõdunenud asjad seal piisavalt kiiresti 😄, teiseks vohas hunnikus ja hunniku ümber erinevat sorti umbrohi (eelkõige nõgesed ja kassitapp), kolmandaks kippus see hunnik aina rohkem laiali valguma, neljandaks oli sealt tülikas nö valmis mulda kätte saada (see asus värske kraami all ja üldiselt sisaldas lisandina ka umbrohujuuri) ja kõige rohkem häiris mind see, et koer ja kõikvõimalikud metsloomad seda hunnikut muudkui omasoodu laiali tassisid. Kindlasti oleks saanud seda hunnikut paremini sättida või sellega midagi ette võtta, et kogu kompostimise protsess oleks paremini toiminud, kuid mulle ei meeldinud mõte, et peaksin hakkama seda aeg-ajalt ümber kaevama (see oli üks peamisi soovitusi hea komposti saamise juures). Selgeks sai, et tuleb osta või ehitada korralik kompostikast.

Kompostikasti otsingul jõudsin ikka ja jälle selleni, et hea komposti jaoks peaks olema neid kaste mitu ja aeg-ajalt tuleks seda kastis olevat komposti segada või teise kasti ümber tõsta. Ma ei olnud sellest ideest sugugi vaimustunud ning otsingud jätkusid. Kuidagi peaks ju lihtsamalt ka saama, kogu see aiandus ei tohiks ju nii raske olla 😂

Vermikompostimiseni jõudsin tegelikult läbi juhuse... 2014. aasta jaanuaris valmistasin ette laste suvist teaduslaagrit ja selle tarvis otsisin erinevaid katseid, mida lastega läbi viia. Sattusin katsele, mida mõnel pool nimetati "Vihmaussifarmiks". Katse idee on uurida, kuidas vihmaussid erinevaid pinnasekihte segavad ning selle käigus asju (sh seemneid) matavad, kuidas nad pinnasesse nö õhutuskäike teevad, kui palju ja mida vihmaussid söövad ja kas vihmausse saab süüdistada taimejuurte ja seemnete hävitamises. Katse läbiviimiseks oli vaja läbipaistvat anumat, millesse saab puurida mõned õhuaugud, mulda, liiva, seemneid ja mingit kõdunevat kraami... ja loomulikult VIHMAUSSE. AGA, kus kohast saab jaanuaris vihmausse?! Google aitas ja väitis, et kalastuspoes on saada lausa mitu sorti, minu tähelepanu köitsid eisenia fetida nime kandvad isendid, keda inglise keeles sageli ka punasteks vingerdajateks (red wiggler) nimetatakse. Nende iseloomustuses öeldakse, et nad on suurepärased orgaanilise materjali lagundajad ja sobivad seetõttu suurepäraselt kompostimise abistajaks.

 

Fotod 2014. aasta teaduslaagrist, käsil vihmaussifarmi katse 😊

Guugeldasin, lugesin ja vaatasin mitmeid videosid ning seadsin sammud loomapoodi ning tõin koju esimesed 20 ussikest. Sättisin nad elama lillepotti, pesaks veidi paberit mulda ja liiva ning näpuotsaga puulehti jm kõdunevat kraami, mida õuest õnnestus jaanuarikuus saada. Elukohaks sai kraanikausialune kapp 😀 Mul ja lastel oli uute koduloomade üle hea meel, põnevusega sai piilutud, kas loomakesed ikka püsivad enda koduks määratud lillepotis ja kas nad on juba neile antud toidu ära söönud. Kuna internetiallikad ütlesid, et eisenia fetida paljuneb soodsates tingimustes hästi ja kiiresti (mõne kuuga peaks populatsioon mitmekordistuma), siis peagi ei suutnud me enda uudishimu vaos hoida ja hakkasime aeg-ajalt enda vihmausse kaussi kallama, et vaadata, kas juba paistavad veidi viljaterasid meenutavad kookonid ja uued vihmaussibeebid... Ja nagu lubatud, kevadeks oli 20-st saanud juba palju rohkem ja vihmaussidel oli aeg kolida õue. Aga kuhu? Hunnikusse ei tahtnud neid panna ja kasti veel ei olnud 😀

Sellest, kuidas vihmaussid õues elama hakkasid ja milliste probleemidega sealjuures kokku puutusin, kirjutan varsti...